Sarnaselt ÜRO 16. detsembri 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste paktile on tegemist dokumendiga, mille täitmine ei ole liikmesriiikidele niivõrd juriidiliselt siduv, kuivõrd poliitiliselt kohustuslik. Pakti täitmist hakkavad kontrollima ILO järelevalveorganid sarnaselt kontrollile ILO konventsioonide ja soovituste täitmise üle.

 

Pakti põhieesmärk on aidata riikidel luua uusi töökohti, kaitsta töötajaid ning nende peresid ebaõiglase, sh ebavõrdse kohtlemise eest, samuti stimuleerida majanduse paranemist tervikuna. Pakt sisaldab juhiseid riikidele nii siseriiklikeks kui rahvusvahelisteks sotsiaalmajanduslike poliitikate kujundamiseks.

 

Pakt sunnib riike võtma meetmeid senisest tugevama ning ulatuslikuma õigusraamistiku ja järelevalve loomiseks finantssektoris. Pakti kohaselt peab nii siseriiklik kui üleilmne finantssektor teenindama majandust nii, et see suudaks luua jätkusuutlikke ettevõtteid ning korralikke töökohti, tagada tõhusama sotsiaalse kaitse, sh inimväärsed pensionid inimestele. Pakt sunnib riike looma senisest tõhusamat ja enamreguleeritud turgu, millest võidaksid kõik, mitte üksnes need, kes vahendeid valimata oma mammonale keskenduvad.

 

Hoolimata tõsiasjast, et mitmed riigid on asunud oma eelarvekärpeid tegema just haavatavama osa arvelt elanikkonnast, ootab Pakt valitsustelt tõsiseltvõetavaid investeeringuid nii tööhõive programmidesse kui sotsiaalsete tagatiste pakettide suurendamisse ja laiendamisse. Viimast iseäranis nende tarvis, kes tööturult mingil põhjusel välja langevad. Pakti koostava kolmepoolse komitee Committee of the Whole on Crisis Responses istungitel kõlas korduvalt nii majandusteoreetikute, tööandjate, valitsuste kui ka töötajate esindajate sõnavõttudest ühene seisukoht: majanduskriis ja sellega seotud töökohtade kadumine on aluseks sotsiaalsete tagatiste, sh tervishoiuks ettenähtud hüvitiste tugevdamisele-suurendamisele, mitte nende kärpimisele. Istungitel tõdeti, et töökohtade kadumisega väheneb maksude laekumine ning töökoha kaotanud inimeste sotsiaalsete tagatiste kärpimine tõstab oluliselt üldist vaesusriski. Nii üks kui teine pärsib elanikkonna ostuvõimet, mis tõmbab omakorda pidurit majanduse niigi vaevalisele arengule. Et sellist arengut vältida, peavad riigid komitee sõnutsi n-ö sünteesima paindlikud töövormid ja sotsiaalse kaitse mehhanismid tasakaalustatud tervikuks.

 

Pakti kohaselt pälvivad erilise staatuse nii kahe- kui kolmepoolsed sotsiaaldialoogid, samuti kollektiivläbirääkimised. Dialoogide tulemusena saavutatavad kompromissid on reeglina parimad lahendused kõikidele osapooltele, mis võimaldavad vältida protektsionismi teket, tõdeti pakti koostamisel. Ühtlasi osundab pakt vajadusele tõsta riiklike tööinspektsioonide võimekust, et seeläbi tugevdada töötajate kaitset töökohtadel.

 

Kokkuvõtteks võib väita, et konverentsi delegaadid tegid pakti välja töötades ära suurepärase töö, kuid veel suuremat tööd ja pingutust nõuab pakti täitmine. Kas ja kuidas riigid oma ülesandega hakkama saavad või soovivad saada, näitab juba lähitulevik – paktis esitatud juhised on valitsuste südametunnistusele kui lakmuspaber. 

 

Tiia E. Tammeleht

EAKL õigussekretär

98. Rahvusvahelise Töökonverentsi Eesti delegatsiooni liige