EST  |  RUS  |  ENG
Tootlikkuse tõstmiseks peame usaldama sektoritele suuremad õigused tööõiguse kohandamiseks

Lisatud 23.01.2017   Autor: Peep Peterson, EAKLi esimees

Leedu uus töölepinguseadus ühelt poolt ja liikvel olev Eesti töölepinguseaduse muutmise eelnõu kutsuvad taas küsima, millist tööõigust meie majandus vajab. 

 
Bürokraatiavastane liikumine on suutnud kuulsaks rääkida põhimõtte, et ühiskondlikud suhted ei alga ega lõppe seadusega, ülereguleerimist tuleb vältida ja seadusmuudatusi on mõtet algatada vaid tõsise vajaduse korral. Muudatused tuleb alati asetada suuremasse konteksti ja küsida, miks üht või teist asja üldse teeme ja kas seaduste muutmine on põhjendatud.
 
Nii on ka töösuhete regulatsiooniga - tuleb vaadata, kus tööturul king pigistab ja otsida võimalikult pikaajalisi lahendusi. Lugedes ettevõtjate ja analüütikute seisukohavõtte tõusevad kaks põhiküsimust – sobiva kvalifikatsiooniga tööjõu puudus ja sellega seotud fakt, et tootlikkuse tõus kipub palgatõusule alla jääma. Ühe lahendusena püütakse valitsust viia selleni, et see lubaks tuua sisse suurtes kogustes tööjõudu ja sellega palgatõusu pidurdaks.
 
Kogu tähelepanu tootlikkusele
 
Ametiühingud hoiatavad, et sellisel kunstlikul pidurdamisel on mitmed pikaajalised tagajärjed – saame kaasa väga tõsised pikaajalised integratsiooniriskid, võimendame demograafilisi riske tulevikus ja kaotame tööjõudu, kellele Põhjamaade turud jäävad endiselt avatuks. Eesti inimesed on astunud Euroopa Liitu teadmisega, et see aitab meie elustandardit lääneriikidega ühtlustada ja sellest eesmärgist ei olda valmis loobuma. Hoides tänast tõusunurka, on lootust jääda euroliidu keskmisele umbes 23 aastaga, tempot oluliselt aeglustades võib tulemus jääda hoopis saavutamata.
 
Meie ettepanek on väga tõsiselt tegeleda võrrandi teise poolega – leida üles kõik jätkusuutlikud vahendid tootlikkuse suurendamiseks. Mõistame, et parimaid tulemusi annab teadus- ja arendustegevus, oma taibukas tootearendus ja kasvavad turundusoskused ning et need arengud võtavad aega. Samas näeme ka, et tootlikkust saab tõsta tootmisprotsesside optimeerimisega. See tegevus annaks efekti tunduvalt kiiremini. 
 
Sektorid on erinevad
 
Soraineni advokaadid kirjutasid mitmetest uutest kokkuleppevõimalustest Leedu töölepinguseaduse valguses, nimetades seda töö tulevikuks. Töösuhete ajalugu tundes ei pruugi need olla sugugi uuenduslikud ideed, kohati hoopis vananenud praktikad, mis oluliste puuduste tõttu on vahepeal ajaloo prügikasti surutud, aga tänases majanduses mõnes sektoris ja sobivate asjaolude korral siiski mõistlikuks võivad osutuda.
 
Kõige olulisem ongi mõista, et majandus on väga eripalgeline ja probleemid on igas sektoris erinevad. Kui serverihaldajad vajavad lisaks 200 tundi kodust valveaega, siis müüjad vajaksid hoopis nädalavahetustel rohkem kvaliteetaega oma peredega koosviibimiseks. Riigisektor vajab 2017. aasta teisel poolel erakorralise hulga täiendavaid töötunde seoses Euroopa Liidu nõukogu eesistumisega, raudteelased aga klapitavad kehtivaid tööajareegleid selleks, et taastada efektiivne sisemaine kaubavedu. Teada on, et köögiviljakasvatajad vajavad hooajatöölisi ning hotellisektoril võib olla tarvidus teatud hulga null-tunnilepingute järele, et katta näiteks tudengitega tippaegu toateeninduses.
 
Kuigi valitsus on hetkel minemas riigikogu ette seadusemuudatusega, mis käsitleb ainult laste- ja noortetöö lihtsustamist ning täiendava valveaja andmisega serveritehnikutele, ei ole ka teised majanduses leiduvad vajadused tööõigust taibukamalt kujundada vähetähtsad. Küsimus on ainult, kas tõesti, peab ja suudab kõiki neid peensusi suurtes kogustes lahendada tark Riigikogu? Igal muudatusel on ka omad võimalikud negatiivsed kaasmõjud, mis vajavad läbiarutamist ja tasakaalustamist. Vaevalt advokaadid oma tööl püsiksid, kui neile võimaldataks ebamäärane hulk töötunde ja vastavalt sellele ka väga kõikuv palk. Kui seda aga kusagil lubada, peab olukorrale väga täpselt otsa vaatama ja leidma lahenduse, mis võimaldaks peret toitval töötajal jätkata, kuid ei segaks paindlikult rakendada vähemnõudlikke osaajatöötajaid.
 
Sektorilepped on ka meil võimalikud
 
Jäika ühesugust tööõigust kohtamegi Euroopas ennekõike siinpool endist Berliini müüri. Kõikjal mujal on kapitalistlik efektiivsusotsing leidnud praktilisema olevat reguleerida töösuhteid eluala spetsiifikast lähtuvalt. Et selline täpsus valitsustele selgelt üle jõu käib, on regulatsioonid usaldatud erialaorganisatsioonidele, kus töötajad ja tööandjad oma huve ja riske vastastikku tasakaalustavad. 
 
Paindlikumad lahendused on andnud ka parimaid tulemusi – targalt suudavad oma tööõigust kohandada sakslased ja rootslased, ka soomlased on hiljuti sõlminud suure kokkuleppe majanduskasvu taastamiseks. Ka Eesti on läänelikumaks lahenduseks küps, majandusolukord lausa karjub selle järele. Sellest tulenevalt kutsume üles töölepinguseadust muutma viisil, et just erialaorganisatsioonid lepivad kokku nii valveaja pikendamise kui piiratud mahus nulltunnilepingute kasutamise ja muu, mis just selle sektori majanduslikku efektiivsust kõige jätkusuutlikumalt kasvataks.
 
Leedu lahenduste kopeerimine pole meile varem sobinud ja kardetavasti ei sobi ka seekord. Lisaks töölepinguseadusest põhjustatud järsule poliitilisele pöördele seisab Leedu silmitsi ka suurima migratsiooninäitajaga, kus mõned kommentaatorid on väitnud, et halbade töötingimuste tõttu on oma kodu jätnud juba ligi 20 protsenti töötajatest. Meile selliseid šokke vaja ei ole.
 
Tagasi