EAKLi SEISUKOHAD

19.01.2005 Meie Maa	Töötaja ümbrikupalgast ei võida Harri Taliga, EAKLi esimees Sageli pöörduvad töötajad ametiühingu või töövaidluskomisjoni poole, et nõuda tööandjalt saamata jäänud palka, milles tööleasumisel küll kokku lepiti, kuid mida töölepingusse kirja ei pandud. Selgitused, kuidas selline olukord tekkis, sarnanevad alati nagu kaks tilka vett: tööandja lubas osa kokkulepitud tasust maksta mitteametlikult (nn ümbrikupalgana). Kui lubadus jääb täitmata, on tüli majas ning petta saanud töötaja otsib abi kõikjalt, kust vähegi võimalik. Samas on aidata raske, sest kuidas tõestada selliseid tunnistajateta sõlmitud kokkuleppeid? Siiski on ümbrikupalkade osakaal Eestis vähehaaval langenud ning konjunktuuriinstituudi andmetel sai 2003. a. ümbrikupalka umbes 15% töötajatest. Kahtlemata on siin olulist rolli mänginud ametiühingute järjekindel võitlus üleriigilise alampalga tõstmise eest: mida kõrgem on ametlikult makstav tasu, seda õhemaks jääb kurikuulus ümbrik. Tänavu tõusis üleriigiline alampalk 2690 kroonini, ületades ligi kaks korda viie aasta taguse taseme (1400 krooni 2000. a). Töötajale pealesunnitud pahe Kindlasti on ümbrikupalga osakaalu vähendanud ka pensionireform ja töötuskindlustus – sõltub ju mõlemal puhul hüvitise suurus otseselt sellest, kui suurelt palgalt on tasutud maksud. Kuigi Eestis taunib ümbrikupalga maksmist valdav enamik inimesi (89% küsitletutest) ning seda pooldab vaid 3% vastanutest, on ümbrikupalgad meil jätkuvalt terav probleem. Asjade selline seis tuleneb tõsiasjast, et väga sageli on inimene, kes tööd soovib, sunnitud valima kahe halva vahel: kas nõustud ümbrikupalgaga või oled ilma tööta. Kõrge tööpuudus võimaldab seadust eiravatel tööandjatele otsida töötajaid, kelle jaoks on esmatähtis saada mistahes sissetulekut ning keda tööandja seaduskuulekus ei huvita karvavõrdki. Ümbrikupalgad pole tingitud teadmatusest, tegemist on küünilise (st teadliku ja tahtliku) seaduste ja ühiskonnas kehtivate normide eiramisega. On ju ümbrikupalga eesmärk eelkõige ettevõtte kulude vähendamine, st konkurentsieelise saamine võistluses seaduskuulekate ettevõtjatega. Kuna ettevõtte luuakse kasumi teenimiseks, on aabitsatõde, et tööandja ei maksa töötajale sentigi rohkem kui hädavajalik. Illusioon, nagu “kingiks” tööandja ümbrikupalgalt maksmata jäänud tulumaksu töötajale, on täiesti alusetu – kogu “kokkuhoid” ümbrikupalga maksmisest läheb enesestmõistetavalt tööandja taskusse. Mis sunnikski seaduserikkujat varastatut töötajaga jagama, kui maksupettuse avastamisel ei kergenda tema süüd miski? Suured otsesed ja kaudsed kahjud Ümbrikupalka maksev tööandja paneb korraga toime mitu vägagi kahjulikku tegu – petab riiki (jättes maksmata maksud), solgib ettevõtluskeskkonda (tekitades kõlvatut konkurentsi) ning varastab töötaja taskust (vähendades tema palgast sõltuvaid hüvitisi ja tagatisi). Paraku ei mõtle paljud ümbrikupalga saajad isegi sellele, millist otsest kahju nemad kannavad. Ümbrikus makstud töötasu ei kajastu pensioni suuruses (teatavasti arvutatakse see elu jooksul teenitud palgast), selle võrra jäävad tavaliselt väiksemaks ka seadusest tulenevad hüvitised ja töötamisega seotud sotsiaalsed tagatised. Ümbrikupalga saajal ei maksa imestada, kui ta haiguspäevade eest saab vaid ametlikult deklareeritud palgalt arvestatud ajutise töövõimetuse hüvitist, sest tööandja võib lihtsalt “unustada” oma varasema lubadused, rääkimata juhtudest, kui on tegemist töölepingu lõpetamisega, puhkusetasuga, töötuskindlustusega, tervisekahjustusega või vanemahüvitisega. Kaudsemalt tähendab ümbrikupalk vargust ka Eesti ühiskonna kui terviku ning iga inimese tagant. Kuna ümbrikupalgalt ei laeku riigieelarvesse sentigi, jäi sotsiaalkindlustuse rahastamiseks mõeldud maksudest 2003. a. laekumata 900 miljonit krooni, tulumaksu aga 700 miljonit. Kui riigi- või kohalikus eelarves napib raha, vähenevad paratamatult ka hüved, mida ühiskond meile pakkuda suudab. Nii lagunevadki meie teed ja tänavad, senisest rohkem tuleb maksta ühistranspordi, tervishoiuteenuste jms eest. Kahju kanname me ka siis, kui rahapuudusest ei jõua õnnetuskohale kiirabibrigaad, politseipatrull või päästemeeskond. Kuna ümbrikupalk halvendab meie kõigi elukvaliteeti, on sellest tingitud pahedest vabanemiseks ainult üks tee – kõigi töötajate, ausate tööandjate ja riiklike institutsioonide ühine võitlus seaduserikkujate vastu.
17.01.2005 Äripäev	Õigluse nimel kogu vara riigile? Tiia E. Tammeleht, EAKLi õigussekretär Valitsus on riigis korra loomisel välja tulnud uudse ideega: kehtestada töötajaile, kes kohtu kaudu oma saamata jäänud töötasu nõuavad, riigilõiv ja teha õigusabi võimalikult raskesti kättesaadavaks. Sama kord laieneks ka tööõnnetuste ning kutsehaigustega seotud kohtuvaidlustele. Sellega püütakse inimesi mõtlema panna, kas ikka tasub iga senti või tähtsusetut tervisehäda taga ajades kohtuuksi kulutada. Teisi sõnu takistatakse inimesi kaudselt teostamast oma õigust pöörduda kohtusse. Vähetasustatud tööinimesel on vähe võimalusi kaitsta end kohtus. Idee lähtub väidetavalt õilsast eesmärgist muuta kohtumenetlus kiireks ja efektiivseks. On ju kohtud ülekoormatud ja riigil raha üldjuhul ikka nappimas. Teisalt saaks riik sellisest otsusest puhaskasu, sest kahtlemata leidub neid, kes kõrgetele riigilõivudele vaatamata siiski kohtusse õigust ja õiglust otsima lähevad. Loodab ju valitsus riigilõivude tõusust riigieelarvesse lisa umbes 30 miljonit krooni, mis sobib populistliku kõrvalmaiguga tulumaksureformi lappimiseks. Nimelt tuleb uue tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja selle rakendamise seaduse eelnõu kohaselt seni rahatutelt hagidelt hakata eelnevalt tasuma 1000 kr riigilõivu. Palganõuetelt, mida esitatakse viimases hädas ja pika ootamise järel, peab riigilõivu ette tasuma sõltuvalt hagetavast summast. Näiteks nelja kuu saamata palga nõude eest tuleb maksta eelnevalt 1500 kr riigilõivu, kui hageja kuupalk oli 6000 kr. Kust peab inimene oma igapäevast elatist omamata leidma raha veel riigilõivuks? Justiitsministeeriumi sõnul pakub riik niisugustel puhkudel menetlusabi. Ent üks abi saamise tingimus uues eelnõus on, et menetluses osalemine peab olema edukas, st isiku väljavaated jõuda kohtumenetluse võiduka lõpuni peavad olema juba ette ära otsustatud. Erapooletul kohtunikul peab nüüd olema piisav alus isiku protsessiedukust eeldada. Võib-olla tuleks õigluse mõistet tõlgendada hästi paindlikult ja konstateerida, et sinna sisse mahub ka näiteks kohtuniku sügav eelarvamus, sümpaatia või antipaatia? Eelnõu kohaselt ei anta isikule menetlusabi, kui tal juhtub olema vara, mida ta suuremate raskusteta müüa saaks. Põhiseadus muutub siin mõttetuks targutuseks, kui üksi protsessiseadustik sellest nõnda üle käib, et isiku õigustest ka vara puutumatusele vaid sisutu trükimust järele jääb. Kui riik säärasel salakavalal kombel kodaniku vara kallale tikub, kuidas saab ta kodanikult eeldada ausust ja lugupidamist riigikorra vastu? Lõpuks tuleb silmas pidada, et kohtute töökoormus ei vähene. Kui praegu peab kohtunik kontrollima, kas riigi kulul õigusabiteenuse taotlemine on õigustatud, siis eelnõu järgi peab kohus hakkama kaaluma ka lõivust vabastamist. Kohtukaebeõigus on üks isiku põhiõigusi, mida võib põhiseaduse järgi piirata üksnes juhul, kui see on möödapääsmatu ja kui selleks on mõjuv ning üldiselt aktsepteeritud põhjus. Paraku ei ole töötajate kohtukaebeõiguse riiveks täidetud küll ühtegi kolmest kriteeriumist, mistõttu näib valitsuse otsus lapsiku küündimatusena. Niisiis pääsevad uue kontseptsiooni kohaselt vaid jõukamad ja jõulisemad vaidlejad kohtusse rikutud õigusi kaitsma. Tublil, kuid vähetasustatud tööinimesel, kelle seljast tööandja juba mõned nahad koorinud, pole erilist lootust oma saamata jäänud palka piskukest vara müümata-pantimata kätte saada. Otseselt töötajaid puudutava eelnõu koostamisel pole kordagi konsulteeritud ametiühingutega, kes ideaalis peaks olema valitsuse üks sotsiaalpartnereid. Kulissidetagused arvamuseavaldused lubavad hoopis oletada, et võimuliidul puudub igasugune soov sotsiaalse õigusriigi loomiseks ja edendamiseks. Niimoodi jätkates oleme peagi sunnitud tõdema, et ka meie põhiseadus on ajast-arust ja tuleb kiiresti koostada uus, märksa paindlikum-innovaatilisem ning tulutoovam. Kaaluda tuleks ka euroliidust väljaastumist, kui just välja ei visata.
14.01.2005	Ametiühingute liikmemaksude deklareerimisest Tiia E. Tammeleht, EAKLi õigussekretär 1. veebruariks peavad kõik ametiühingute registrisse kantud isikud esitama maksuameti kohalikule asutusele deklaratsiooni füüsiliste isikute poolt makstud sisseastumis- ja liikmemaksude kohta. See kohustus tuleneb tulumaksuseaduse muudatustest, mille Riigikogu võttis vastu 17. detsembril 2003.a. Tulumaksuseaduse § 571 lg 3 kohustab ametiühinguid esitama maksuametile deklaratsiooni (Vorm INF 8). Deklaratsioonis toodud andmete põhjal tagastab maksuamet ametiühinguliikmetele tulumaksu nende poolt ametiühingule tasutud sisseastumis- ja liikmemaksudelt. Kuna liikmemaksud peab kinni ja kannab ametiühingule üle tööandja, on ametiühingu ainus võimalus saada vajalikku teavet tööandjalt. Paljud tööandjad on keeldunud isikustatud teabe edastamisest ametiühingule, viidates palgaseadusele. Selle § 8 lg 3 kohaselt ei või tööandja ilma töötaja nõusolekuta avaldada andmeid töötajale arvestatud või makstud palga kohta. Rahandusministeerium ja maksuamet aga leiavad, et probleemi ei ole ning tööandjad tohivad ametiühingutele andmeid anda. Nimelt rõhutab rahandusminister T. Veskimägi oma 15. novembri 2004.a kirjas EAKLile, et tulumaksuseaduse § 571 lg 3 on erisäte palgaseaduse § 8 suhtes ning ei ole sellega otseses vastuolus. Seega on kõige kindlam viis probleemi lahendamiseks kirjutada kollektiivlepingusse eraldi punkt selle kohta, et tööandja annab ametiühingule vajaliku info. EAKL saadab liikmetele lähipäevil välja täpsemad soovitused liikmemaksude deklareerimiseks. EAKLi poolt valitsusele esitatud ettepanekutele täiendada Ametiühingute seadust sättega, mis kohustaks tööandjaid ametiühingutele vajalikke andmeid edastama, on Tööandjate Keskliit suhtunud eitavalt. Samuti on leidnud sotsiaalministeerium, et seadusi muuta pole vajalik. INF vormid Maksuameti koduleheküljel Täitmise juhend Vorm
14.01.2005	Üleühenduselise ettevõtja, üleühenduselise ettevõtjate grupi ja Euroopa äriühingu tegevusse töötajate kaasamise seadus EAKL on seisukohal, et 12. jaanuaril Riigikogus vastu võetud Üleühenduselise ettevõtja, üleühenduselise ettevõtjate grupi ja Euroopa äriühingu tegevusse töötajate kaasamise seadus eirab ametiühingute esindusõigust ning on seetõttu vastuolus direktiivi mõttega. Nii Vabariigi Valitsus seaduse autorina kui ka Riigikogu jätsid tähelepanuta tõsiasja, et ametiühingute informeerimine ning nendega konsulteerimine töötajaid otseselt puudutavates küsimustes moodustab lahutamatu osa Euroopa Liidu õigusest. Eelnevast tulenevalt pöördub EAKL Vabariigi Presidendi poole ettepanekuga jätta seadus välja kuulutamata, kuna Riigikogus vastu võetud seadus rikub oluliselt ametiühingute õigust sotsiaalpartnerlusele ning on vastuolus Euroopa sotsiaalmudeliga.